See on lugu sellest, kuidas gümnasistid omale koduklasside lähedale nurka vahva pesapaiga said. See on üks ütlemata vahva lugu, ausalt!
Alustagem siis päris otsast. Kõige esimene samm meie pesapaiga valmimiseks oli töödejaotus ja kahe klassi koostöö. Õnneks idee oli meil juba kohe algselt kõigil enam-vähem sama ja entusiasmi jagus samuti algusest peale juba küllaga. Kui esmakordselt kõik kokku saime, pidasime kohe pikalt plaani. Mõõtsime, arvutasime, vaidlesime, arvutasime uuesti, mõõtsime jälle uuesti ja tegime veel uue plaani.
Kui lõpuks kavand valmis sai, sai asuda tööle. Meie abiturient Kairiti ustav ratsu, nimelt Lada samara 08, oli valmis vapralt ümber kooli kihutama ja meile vajalikud euroalused kiirelt, valutult ja tassimata kohale vedama. Ka neid sai mõõdetud ja uuritud-puuritud. Kondikava paigas said meie tublid ehitaja-poisid asuda neid kokku klopsima, lihvima, lakkima.Kiirelt saadeti ka meie pisikesse padjavabrkusse kirjake vajalike patjade mõõtudega. Ei saanud arugi kui juba õmblusmasinad vurasid ja padjatäidist lendas.
Samal ajal aga meie teine pool meeskonda tegi plakati, pildistas kõiki võimalikke liigutusi ja salvestas selle kirjalikul kujul. Ka need möödusid valutult ja lenneldes. Võiks öelda, et gümnasistid oma üks väga-väga hea meeskond!
Muidugi oli ka meil möödarääkimisi ja vaidlusi, nii on ju kõikides peredes, ka parimates. Hirm totaalsesse ajahätta jääda oli suur ja ka tööriistu polnud alati käepärast ning ootejärjekorrad nende saamiseks kaldusid olema pikad. Euroalused ei tahtnud ka algselt koostööd teha ja ära kuivada kiirelt, aga ka see probleem sai päikese ja seismise abil lahendatud.
Ja nüüd ta seisab uhkelt ja väärikalt ja mis kõige tähtsam-meie endi tehtuna matemaatika klassi kõrval ja ootab, et meie,gümnasistid, teda hellalt hoiaksime (see muide kehtib ka teistele, kes seal istuvad) ja külastaksime nii palju kui võimalik. Tema kasutusvõimalustele ju pole piire ja meie pesapaigas ei saa nüüd olema kunagi igav! Olgu see siis kollektiivne kodutööde vorpimne, teise klassiga igapäeva elu arutamine või lihtsalt kergeks lõunauinakuks. Või noh, puhkamiseks vahetunnis. Ja neid valikuid, mis meie pesakeses veel teha saab on veel ja veel.
Suur suur aitäh kõigile, eriti meile, kallid gümnasistid!
Fotod: Joanna Ramot, Mari-Liis Neelokse
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar